Rebane

Kus niitmata muru

seal rebastel urud,

pojad neil suured

juba käivadki luurel.

Turba hunniku taga

vana rebane vaga,

uudishimulik veidi

miskit söödavat leidis.

Tõmbab ninaga lõhna

kogub kopsudes võhma,

äkki joosta ju vaja

keegi taga kui ajab.

Operaator seal sammub

teda tunneb ta ammu,

lootus süüa on saada

miskit rabada kaasa.

Ettevaatlikult ootav

mudaväljakult vaatav,

kas joosta või mitte,

mida võtta küll ette?

Vana rebane mõtleb,

elukogemus ütleb:

„lase nüüd parem jalga

muidu saada võid palga,

Raske tinaplönn tuleb

ning silmad sul suleb,

sinust keha jääb maha

sellelt võtavad naha!”

See küll olla võib valus

annab jalgadel valu,

jookseb poegade juurde,

poevad kõik urgu suurde.

Kas ehk halvad on ended

on ka rebastel tunded,

vaikselt kuulavad pinges,

„ärgem välja veel minge!”

„Kartma peab kahejalgseid,

inimesi kahepalgseid,

usud neid hetkeks mõneks

-kohe tõmbavad haneks!”