Rannamõisa palvemaja
kuis aastapäevi peeti seal,
võileivad kurgi tomatiga
ei lapsel meelest lähe eal.
Seal kantslist keegi kõnelemas
jah Taevaisa kiideti,
võis olla Madise Johannes,
kõik usus ühte liideti.
Ka Pärnpuu Anton Liivakülast,
kes läbi käinud Siberist,
vaimne liider tolles ajas
sai rahvalt lugupidamist.
Siis vanad memmed laule laulsid
me Päästjast Lunastajast vist,
see pühaks tundeilma muutis
veel pühamaks sai Päästja rist.
Veel mäletan, et meie mammal
hääl valjem tundus teiste seast
ning koduski ta harjund laulma
kõik sõnad olid temal peas.
Meil nelipühal kased tuppa
sai toodud Tabra karjarust
ja peale sauna laule laulda
võis pühast lauluraamatust.
See suveaeg, kui maal sai olla
läks mööda liiga kiiresti,
sai sügis ruttu kätte tulla,
ei kooli minna tahtnudki.
Kui talvel koolivaheajal
me linnast maale tulime,
siis võeti ahjust kuklid soojad,
heas tujus lauas olime.
Ka sibulõunad meelde jäänud
nad seisid korvis rehetoas,
ei olnud jõuluks otsa saanud,
neid alles hoiti laste jaoks.
Nüüd tagasi, kui kõike vaatan
on rohi rohelisem ju,
me ette mõttepildi laotan,
ei elu tundu mõttetu.
On mälestustes jõud ja vägi,
need sunnivad meid elama.
Eest kaduma peab iga mägi,
jõud eluks tuleb Jumalalt.
No comments:
Post a Comment