mälestuseks

 

Artemi Dunkel oli mees,

kes mõistis põllundust.

Seal tundis end kui kala vees,

kesk taimekasvatust.

Tal vili jõudsalt kasvamas

ning kartul kapsad ka,

käis taimedega rääkimas,

kui põllul jalutas.

Jah tõesti taimed kuulasid

ta rahulikku häält,

head hoolitsust nad hindasid,

väärt saaki andsid säält.

Kord küsisin Artemi käest,

miks nõnda vaeva näed,

kas väheks jääb sul pensionist,

kas majas puudus käes?

Ei puuduses ma kannata,

mul väitis vastuseks,

nii tore lihtsalt jännata

on aja viitmiseks.

Kui vaatan aknast põllule,

näen – vili lainetab,

läeb mõte murelt mujale,

see südant soojendab.