Inimene hommikuti
siis kui lahkub unemati
ärkab üles rahumeeli
ajab ennast vertikaali.
Vetsus käib ja välja laseb
käsi, hambaid, nägu peseb
riietub, teeb eine kerge
seades päevaplaanid järge.
Uutel hommikutel jälle
tervitamas päevi halle.
Nõnda ikka päevast päeva
elades ja nähes vaeva.
Arutlemas inimene
et siit ilmast minemisel
kuhu satub minu hing
surm kui külastamas mind?
Ta ei taha põrgu minna
kurjad, need las läevad sinna
igavesse hukatusse
raske valu, piina sisse.
Tahab taeva õnnistusse
päris ellu tõelisesse,
sinna uude algusesse
igavesse valgusesse.
